Kirjelda oma teekonda disainerina. 1.kiht ei ole Sinu esimene bränd?
Ei ole tõesti, mina nimetan seda hetkel veel n-ö kõrvalprojektiks. Minu esimene suurem projekt oli tegelikult Susimust – need on spordiriided erineva pikkusega naistele. Nende toodete mõte on see, et poodides on ilusaid riideid küll ja ka erinevas suuruses, aga mitte erinevas pikkuses. Ja see on päris tõsine probleem sportlaste seas – eriti just pikematele sportlastele lihtsalt ei ole riideid! Nad on sunnitud vahel ostma meesteosakonnast, lühemad lasteosakonnast, aga nad ei saa tegelikult seda, mida neil vaja on. Ja selle probleemi lahendamisest saigi Susimust alguse.
Praegu meil on 4 erinevat pikkust, igaühes 5 suurust, aga tegelikult peaks see sortiment olema veelgi laiem. Väikefirmana samas nii palju ette toota ei ole võimalik. Seepärast katsetasime eelmise aasta lõpus esimest korda ettetellimisega valmistamist ja sellega läks väga kenasti. Ma arvan, et Susimustaga me hakkamegi üha rohkem sinna suunas liikuma – see võikski olla normaalsus, sest nii saab klient seda, mida tal täpselt vaja ja meie ei tooda laojääke lihtsalt seisma.
Kas Sa oled õppinud rõivadisaini?
Ma olen hariduselt rõivatehnoloog, õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis, aga see jäigi lõpetamata, kuna ma läksin Londonisse praktikale ja sinna jäin tööd tegema enam kui kümneks aastaks. Ma töötasin tehnilise disainerina suurte brändide juures – minu pärusmaa oli kõik, mis oli seotud istuvuse, õmbluste, tootmise kontrollimisega. See kõik mulle väga meeldis, ma töötasin ägedate inimestega ja õppisin tohutult palju! See on ka väga pingeline maailm, kus tehnilise taustaga inimesi oli suhteliselt vähe. Ma ei plaaninud Londonisse kunagi nii pikaks ajaks jääda ja ühel hetkel, mitmete asjade kokkulangemisel, otsustasin Eestisse tagasi tulla.
Kuna Eestis on kohalik rõivatööstus nii kokku kuivanud, siis mul ei olnudki otseselt siin tööd, nii et oma brändi tegemine oli sel hetkel loogiline samm. Poolteist aastat töötasin küll kvaliteedi- ja tootearenduses tekke ja patju tootvas firmas Trendsetter ja see oli samuti hästi põnev kogemus. Minu ajal me lansseerisime esimesed tekid, mis olid 100% taastoodetud materjalidest – nii sisu, kangas ja tol ajal ka innovatiivsed ultraheli äärestused õmbluste asemel. See tähendab, et niiti ei kasutata ja kuna protsess on nii täpne, muutuvad õmbluskaod väiksemaks.
Fotod: Krõõt Tarkmeel
Kuidas jõudsid aluspesu loomiseni?
Kõik sai alguse sellest, et kui ma ise kandsin n-ö high street’i pesu, oli see seljas ebamugav, materjalid ei hinganud, mitte miski ei olnud nende juures hea. Spordiriideid disainides soovisin just vastupidist – et materjalid oleksid hingavad, venivad, jätkusuutlikud. Minu koostööpartneril, kelle käest ma kangaid ostsin, tuli välja uus taastoodetud voodrimaterjal, siis see “klõks” käis väga kiirelt – sellest materjalist nüüd ma valmistangi 1.kiht alupükse ja -särke.
Tootearendus käis koostöös BonBon brändi tootmistehnoloogide ja konstrueerijatega, kes on oma ala täielikud tippspetsialistid. Aluspükstel ei ole ühtegi õmblust, mitte midagi, mis võiks keha vastas ebamugav olla, samuti ei ole toodetel küljes silte. Ja senimaani ei ole ma ühtegi halba tagasisidet pesu osas saanud.
Seni on kõik ka suures osas käsitöö – tegin ise esimesed lõiked, samuti õmblesin esimesed näidised. Kuna see materjal on nii spetsiifiline ja pakub õmblejatele väljakutseid, siis näidiste loomisel oli mul taaskord suurepärane koostöö BonBon’i andekate naistega.
Kas kogu arendustöö ja tootmine toimub Eestis?
Jah. Mulle meeldib, et ma saan toota oma asju Eestis ja niikaua, kui see on võimalik, ma seda ka teen. Turunduse mõttes samuti – vähemalt 1.kiht sihtturuks on hetkel ainult Eesti. Ma tahan olla siinse tarbija jaoks üks jätkusuutlik valikuvariant. Kõik kliendid, kes tulevad minu stuudio uksest sisse, teavad täpselt, kus need tooted valmistatud on, et need on tehtud ausalt ja inimesed, kes need tooted on teinud, saavad puhata ja saavad oma töö eest õiglast palka. Ja isegi need kliendid, kelle jaoks need kriteeriumid ei ole peamised, valivad 1.kiht pesu mugavuse pärast.
Fotod: Krõõt Tarkmeel
Milles seisneb Sinu brändide jätkusuutlikkus?
Näiteks Susimusta kollektsioonide puhul olen viimased 2 aastat kasutanud ainult taastoodetud kiududest kangaid, viimase kollektsiooni puhul kasutasin orgaanilist puuvilla, mis on kangaks kootud Leedus. Spordiriiete kangas kootakse Itaalias ECONYL® taastoodetud kiududest. Kanga valmistajaks on Aquafil, kes on tõenäoliselt Euroopa suurim nailonitootja ja on selle taastoodetud nailoni tehnoloogia ise välja töötanud. Sellist know-how’d mujal ei ole. Aluspesus sisalduv nailon on 100% taastoodetud kiust, samuti on taastoodetud materjalist särkide õlapaelu reguleerivad plastikkinnitused, mis pärinevad Austriast.
Kõik minu koostööpartnerid teevad oma tööd samuti hingega ja kuna ma olen väiketootja, siis ma olen Euroopas leidnud sellised materjalitootjad, kes on nõus müüma ka väikeseid koguseid. Lihtsalt teinekord ma pean päris kaua ootama, kuni keegi teeb nende tehases suure tellimuse kangale, mida ka mina vajan ja mina saan sealt siis oma ühe rulli samuti kätte. See omakorda tähendab, et ma pean pikalt ette planeerima oma tööd, näiteks viimast kangast ootasin 6 kuud. Aga ma usun, et kõik need ootamise kohad on need, mis meid kasvatavad – ootamine kuulub teadliku tarbimise juurde. Sest toota midagi lihtsalt lattu seisma, ka kangarulle, on ebaefektiivne ja mitte loodussõbralik.
Niipalju kui võimalik, kasutan mõlema brändi puhul monomaterjale või nailoni ja elastaani segu, aga ma ei lisa kummi, polüestrit vms, just selleks, et kui ükskord tehnoloogia jõuab sinnamaale, et neid kangaid saab rõivaste eluea lõpus keemilise protsessi käigus eraldada kiududeks ja toota neist uut kangast, siis minu kliendid saavad tuua oma kasutatud riided minule tagasi ja mina saadan nad ümbertöötlusesse. Loomulikult oleks tarbija jaoks veelgi mugavam, kui meil oleks riiklikult lahendatud kogumissüsteem, et ta saab tekstiilijäätmed endale mugavasse kohta ära anda ja need saadetakse ümbertöötlemisele.
On inspireeriv kuulda, et Sina disainerina mõtled terviklikult oma tootearenduses juba ka selle peale, mis saab Sinu toodetest peale nende kasutusaja lõppu. Isegi, kui see teeb Sinu elu tootja ja disainerina mingis mõttes keerulisemaks.
Jah. Ma mõtlen niipidi, et kui mina seda ei tee, kes siis teeb? Minu jaoks see on nii loomulik.
//
Tekst: Kerli Kehman-Vaarik, Eesti Disainikeskus
Tootefotod: Krõõt Tarkmeel
Kersti Mikkov foto: Iris Kivisalu