MOEPÖÖRE ühendas keeleõppe moeloomega

Pühapäeval, 11. juunil esitlesid Ida-Virumaal ja Tallinnas elavad eesti keele õppijad rõivaid ning aksessuaare, mida nad on loonud taaskasutatud materjalidest tunnustatud Eesti moedisainerite juhendamisel. Võimaluse ühildada moeloomet keeleõppega tagas moe- ja keelekool MOEPÖÖRE.

Sellise tasuta kooli avasid Narvas Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, moefestival Estonian Fashion FestivaI ja Integratsiooni Sihtasutuse Narva eesti keele maja. Kolme kuu vältel olid 40 keeleõppijale mentoriteks moedisainerid Margot Vaaderpass, Kätlin Kikkas, Liis Tiisvelt ja Anu Sirkas ning oma kogemusi jagasid mitmed ala spetsialistid.

„Keeleõppijate ja moedisainerite ees seisis uudne väljakutse: luua jätkusuutlikke rõivaid ja aksessuaare rääkides vaid eesti keeles. Varasemast kogemusest teadsime, et keeleõppe ühildamine ühishuvidega viib hämmastavate tulemusteni. Nii oli ka seekord: ühises põnevas ettevõtmises valmis 71 unikaalset eset ja sündis erakordne moešõu 21 moedisaineri ning 50 modelli osalemisel,” kinnitas moe- ja keelekooli MOEPÖÖRE projektijuht Julia Viirsalu.

Moe- ja keelekooli osalejad esitlesid valminud rõivaid ning aksessuaare moešõul, mis toimus Narva suurimas kaubanduskeskuses Astri 11. juunil. Mitmesaja huvilise ette jõudsid laval nii igaks päevaks kui ka erilisteks hetkedeks sobivad mantlid, vestid, kleidid, pluusid, seelikud, kotid ja ehted. Moešõu käigus valis žürii loodud moekollektsioonidest parima.

„Nägime moelaval 12 eriilmelist kollektsiooni, millest 3-4 olid erakordselt kõrgetasemelised, arvestades disainerite ajalisi ja rahalisi võimalusi. Moepöörde projekt näitas ilmekalt, milline potentsiaal on tegelikult Ida-Virumaa disaineritel ning ma usun täiesti siiralt, et see on millegi suurema algus, sest selle koostöö kaudu puudutasime korraga niivõrd palju olulisi teemasid: loovus, jätkusuutlik disain, mikroettevõtlus, eesti keel,” tõdes žürii liige, Viljandi kultuuriakadeemia juht Juko-Mart Kõlar.

Tiitli „Parim jätkusuutlik moekollektsioon” ja sellega kaasneva tuhat eurot edasiseks moetegevuseks pälvis meeskond Kairos: Aleksandra Olt (Jõhvi), Anna Chirkova (Tallinn) ja Julia Dmitrijeva (Narva). Kolme kuu vältel oli nendele mentoriks Margot Vaaderpass. Koos õnnestus nendel luua seitse komplekti, mis koosnesid 13 riideesemest ja aksessuaarist.

„Kombineerisime erinevaid stiile, traditsioone, trende, materjale ja tehnikaid, et näidata, kuidas saab asjadele kodus uue elu anda. Nüüd oleme veelgi kindlamad, et soovi ja pealehakkamisega saab garderoobi oma kätega värskendada ning taaskasutust lõbusalt ja mänguliselt teostada. Sellele lisaks hakkasime vabamalt eesti keeles suhtlema, õppisime oma ideid avalikult väljendama ja saime tõuke edasiseks tööks. Seega andis kool meile võimaluse end teostada ja arendada nii loominguliselt kui ka praktiliselt,” ütles parimaks valitud meeskonna Kairos esindaja Anna Chirkova.

Moešõule tulijad nägid laval lisaks moe- ja keelekoolis Moepööre loodud rõivastele ning aksessuaaridele veel mitmete Eesti moedisainerite töid. Esindatud olid Studio KÄT, Anu Sirkas, Luste ja GalleryxRed Island. Esimest korda näitasid Narvas oma lõputöid ka kõrgema kunstikooli Pallas tudengid.

Moe- ja keelekool MOEPÖÖRE:

  • Eesmärgiks oli ühildada eesti keele õpet ühist huvi pakkuva tegevusega.
  • Algatajateks olid Integratsiooni Sihtasutuse Narva eesti keele maja, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ja moefestival Estonian Fashion Festival.
  • Tõi kokku 40 moehuvilist eesti keele õppijat Ida-Virumaalt ja Tallinnast. Nad töötasid tänavu märtsist maini 12 meeskonnas. Kolme kuuga neil õnnestus luua taaskasutatud materjalidest 71 unikaalset riideeset ja aksesuaari.
    Kogu tegevus toimus eesti keeles ja oli toetatud Integratsiooni Sihtasutuse Narva eesti keele maja õpetaja Julia Viirsalu ning koordinaator Signe Viilopi poolt.
    Mentoriteks olid Eesti moedisainerid, kes on edukad jätkusuutlikus disainis: Ivo Nikkolo peadisainer Margot Vaaderpass, moeateljee KÄT asutaja Kätlin Kikkas, maailma esimest e-kaubanduse pakendiringluse süsteemi TANGO EESTI käivitanud Liis Tiisvelt ning kudumeid loov Anu Sirkas.
    Vajalikke kogemusi jagasid õpilastele töötubades tunnustatud asjatundjad: Tallinna Tehnikakõrgkooli õppejõud Diana Tuulik, Viljandi Kultuuriakadeemia juht Juko-Mart Kõlar, Adidas Poola digimüügi juht Marten Raiend, moeportaali asutaja Aljona Eesmaa, moefotograaf Getter Raiend.
    Sobilikke materjale said õpilased eelkõige Uuskasutuskeskuse kogutud esemetest, Ivo Nikkolo laojääkidest ning kauplustest Abakhan.
    Moešõu toimus projektijuhi Julia Viirsalu eestvedamisel koostöös moekorraldajaga Ida Moeshow. Sellest võttis osa 50 modelli.
    Parima moekollektsiooni valis žürii, mille koosseisu kuuluvad: Svetlana Agureeva, Juko-Mart Kõlar, Lembe Lahtmaa, Anna Farafonova, Getter Raiend ja Aljona Eesmaa.

FOTOD: 11. juunil Narvas Astri Keskuses toimunud moe- ja keelekooli MOEPÖÖRE moešõu.
Autorid – Jelizaveta Gross ja Anastassia Volkova.
Link vaatamiseks: https://photos.app.goo.gl/ikPsGpj2onRFYZ8d7.
Allikas: https://www.integratsioon.ee/moepoore-uhendas-keeleoppe-moeloomega

„EKA Keenias. Upmade süsteemi juurutamine“ EKA Galeriis 5.–26.04.2024 Avatud T–P 12–18

Näitus „EKA Keenias. Upmade süsteemi juurutamine“ võtab fookusesse püüdluse vähendada ja taaskasutada tekstiilitööstuse jääke. EKA ringdisaini tudengid veetsid 2024. aasta veebruari Keenias, Eldoreti linnas. Kohapeal õpiti tundma Rivatex tehase tootmist, järgiti tootearenduse protsessi, viidi läbi analüüse ning rakendati upcycled põhimõtteid. EKA Galeriis tuleb näitamisele 12 erinevat tudengite loodud tootekontseptsiooni: aksessuaaridest rõivastest lambivarjude ning moduleeritava telgini.

Rahvusvaheline projekt „Upmade oskusteabe viimine Keeniasse“ on osa pikemast koostööst Moi Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia Jätkusuutliku Disaini ja Materjalide Labori DiMa vahel. DiMa on panustanud moe- ja tekstiilitööstuse keskkonnamõju vähendamisse läbi erinevate rahvusvaheliste projektide. Tegijate eesmärgiks on suurendada Keenia tekstiilitööstuse ringlust, tutvustades UPMADE-mudelit Rivatexi tehases. Lähenemine võimaldab tootmises tekkivate tekstiilijääkide tagasi ringlusse suunamist, toetades seeläbi keskkonnasäästlikumat tootmist.

Projekt on valminud koostöös Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI Tallinn) ja Moi Ülikooliga, Erasmus+ õpirände programmi ja Keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) toetusel.

Juhendajad: Reet Aus, Maria Pukk
Osalevad: Marta Konovalov, Susanna-Belinda Kõgel, Eva-Liis Lidenburg, Kaisa Moora, Anu Muiste, Doreen Mägi, Maria Rojko Nisu, Eva Reiska, Katrin Lepa-Ruben, Lisandra Türkson, Maris Vahter

Lisainfo:
https://dima.artun.ee/projektid/upmade-oskusteabe-viimine-keeniasse

Foto: Marilyn Riisimäe

Kestlikkuse õpivara Circular Classroom nüüd eesti keeles!

Ainulaadne ringmajanduse õppeprogramm Circular Classroom nüüd ka Eestis

Kesk- ja põhikooli õpilastele suunatud ringmajanduse õppeprogrammi materjalid on sellest aastast Circular Classroomi kodulehel kättesaadavad ka eestikeelsena.

8.veebruaril tuli Eesti Disainikeskuse eestvedamisel nende Telliskivi kontoris kokku loodusteaduste ja huvihariduse õpetajaid üle Eesti, et tutvuda eestikeelsena lansseeritava ringmajanduse õppeprogrammiga Circular Classroom. Lastel kui tuleviku kujundajatel ja tulevastel ettevõtjatel peab olema oskus keskkonnaga arvestada ja selleks vajalikud teadmised. Parim viis maailma prügist päästmiseks ongi pakkuda neile asjakohast haridust. 

Circular Classroom ehk ringmajanduse õppetuba on soomlaste loodud interaktiivne õppevahend, mille eesmärk on harida noori ringmajanduse vallas ja edendada seeläbi tulevastes juhtides/ühiskonna eestvedajates kestlikku mõtteviisi. 

Programmis on kolm põhimoodulit, mille teemadeks on kestlikkus, süsteemid ning disain ja loovus. Rõhk on avastamisprotsessil koostööpõhise ja kogemusliku õppimise kaudu.

Programm sisaldab kaasahaaravaid videoid, töövihikuid, igasugu lisamaterjale ja mitmeid individuaal- ja rühmatöid, et õpilaste ringmõtlemist käivitada ja neid aktiivselt kaasata.

Keskkonnainvesteeringute keskuse toetatud projekti õppepäevale oli kogunenud oli pea 20 huvilist nii Tallinna koolidest ja huvikoolidest kui ka kaugemalt üle Eesti. Õppepäeva juhatas sisse projekti eestvedaja ringdisaini ekspert Mariliis Alev, kes rääkis sellest, kuidas paljud jäätmetekkelised probleemid saavad tegelikult alguse disaini lähteülesandest ning et jäätmeid saame vähendada just läbi mõtteviiside muutmise.

„Harjumuste muutusi on ühiskonnas väga raske kohandada. Eestis võiks kasutada rohkem kohalikku ressurssi, aga sageli on probleem halva disaini küsimus ja see, kuidas mõtleme materjalidest ja asjadest enda ümber,” sõnas Mariliis. „Ümbertöötlev majandus ei ole sama, mis ringmajandus. Ringmajanduses prügi ei ole ja materjalid omavad oma väärtust väga kaua,” lisas ta.

Mariliisi sõnul peaksime selleks, et ühiskonnana loobuda lineaarsest majandusest liikuma toode-teenus süsteemide ja dematerialiseerimise suunas. Et mõista, kuidas seda läbi noorte harimise saavutada, tehti Circular Classroomi avapäeval interaktiivseid rühmatöid, mille käigus mängiti läbi programmi kuuluvaid ülesandeid.

Esimese rühmatöö käigus tehti erinevatele ruumist leitavatele objektidele elutsükli kaardistamist. Töö tulemusena selgus näiteks see, et kaht toodet millel on sama funktsioon (puidust pliiats, Stabilo marker) on pea võimatu uuesti ringlusesse võtta või isegi ümber töödelda.

Praktiseeriti ka süsteemmõtlemise kaardi loomise harjutust, mis on praktiline tööriist mõtteviisi muutmisel. Tegemist on lihtsustatud vaatega käsitletavale teemale, mis aitab märgata mustreid ja luua seoseid, mis muidu vahel on nähtamatud. Õpetajad leidsid, et see on suurepärane justkui kandilise mõtlemise murdmise harjutus, millega uut õpitavat teemat alustada.

Samuti tehti koos disainikaartide harjutust, kus osalejaid said tõsielulisele disainiprobleemile lahendust otsida. Harjutus tekitas osalejates omajagu elevust  ja sellest võrsus mitmeid põnevaid kestlikke ja potentsiaalikaid (äri)ideid. Näiteks kuidas ühekordse pudeli asemel kasutada metallkorgiga klaaspudeleid ja kuidas tossude müümise asemel võiks olla tossude pikaajaline hooldamise ja ümberdisainimise teenus.

Eri probleemide lahendamisel kordus läbivalt mõte, et asjade osadeks võtmise võimalikkus aitaks oluliselt nende kasutusiga pikendada, kuna neid on tänu sellele lihtsam puhastada ning ka nende detaile vahetada. Lisaks osadeks võetavale rösterile kõlas ka lõbus näidisidee pakkuda rösterite müümise asemel kodukäike tegeva röstija teenust. 

Osalenud huvijuhid ja õpetajad mõistsid, et Circular Classroomi õppevahend on väga paindlik. Saab kasutusele võtta kõigest mõne üksiku mõtteharjutuse või tervelt pool aastat põhjalikumalt teemasid analüüsida ja näiteks erinevaid tooteid omavahel võrrelda. Sellised harjutused on sobivad juba alates seitsmendast klassist.

Paljud õpetajad leidsid harjutustele oma õppekavas kohe praktilist kasutust. Mõni lubas juba järgmisel päeval need oma tunnis kasutusele võtta. Leiti, et sellised harjutused on olulised mõtteviisi muutjad, et noor inimene harjuks mõtlema viisil, et igal asjal on olelusring.

Märjamaa Kunstikooli õpetaja Selve Ringmaa sõnul saaks ta oma 9–14-aastaste õpilasega tunnis kasutada nii süsteemikaarti kui ka disainiülesanded. „Tuleks juurutada käed külge mõtteviisi. Noored räägivad sageli depressiivset juttu palju, aga võiks pigem tegutseda. Öelda, et nende valikutest sõltub palju,” leidis Selve.

Õpikeskkonna eesmärk on keskkonnaharidust lihtsustada ning seda mugavalt ja kaasahaaravas formaadis õpetajate ja õpilasteni tuua. Programmiga seotud videod, töövihikud ja muud lisamaterjalid on kõigile tasuta kasutamiseks kättesaadavad Circular Classroomi kodulehel. Vajalikud materjalid leiad SIIT

 

Tekst: A. Jürison

Pilt: Circularclassroom.com

Tööriist on välja töötatud Walki Groupi toel, toodetud Co-Foundersi juhtimisel, sisu arendatud Disrupt Design poolt. Eestikeelse versiooni algatas Eesti Disainikeskus, loomist toetas KIK.

Disainides ümber mõttemustreid

Velveti vastutustundliku disaini ja materjalikasutuse juht Kristel Linnutaja kirjeldab Velveti blogis 7 näpunäidet kuidas tema juurutab kestlikuse põhimõtteid igasse disainiprotsessi ja millised järjekindlaid samme astuda igasuguse projekti jätkusuutlikumaks muutmisel.

Loe täpsemalt VELVETI blogist

Reet Aus võitis Saksamaa mainekaima ökodisaini auhinna

Reet Aus võitis esimese Eesti ettevõttena Saksamaa kõige kõrgeima riikliku keskkonnateadliku disaini auhinna German Ecodesign Award. Reet Aus UPMADE® kollektsioon pälvis auhinna parima toote kategoorias ning auhinna andis üle Saksa föderaalvalitsuse keskkonnaminister Steffi Lemke 4. detsembri auhinnatseremoonial Berliinis.

German Ecodesign Award on Saksamaa kõrgeim jätkusuutliku disaini riiklik auhind, mida korraldavad alates 2012. aastast Saksamaa Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaagentuur koostöös International Design Center Berlin’iga. Auhinnaga tunnustab Saksamaa disaini kui muutuste käivitajat ja mõistab, et disainil on protsesside muutmisel oluline liikumapanev jõud.

Auhinna žürii* koosneb mitmetest tunnustatud ekspertidest, sealhulgas toote- ja kommunikatsioonidisaineritest, arhitektidest ning keskkonnaekspertidest. Hindamisel keskendutakse innovatsioonile, disaini kvaliteedile ja keskkonnaaspektidele. Arvesse võetakse ka mõjusid igapäevakultuurile ja tarbijakäitumisele. Arvesse võetakse kogu toote elutsükkel alates tootmiseelsetest etappidest kuni tootmise, levitamise ja kasutamiseni kuni eluea lõpuni.

Sel aastal esitati konkursile 360 tööd ning parima toote kategoorias võitnud Reet Aus UPMADE® kontseptsioon toodi välja kui innovaatiline lahendus, mis aitab muuta globaalset tööstust.

Žürii liige ning Freiburgi Öko-Instituudi toote- ja materjalivoogude osakonna ringmajanduse ja globaalsete väärtusahelate grupi juht Siddharth Prakash tõi esile:

“Reet Aus pöörab tähelepanu tekstiilitööstuses vähem tuntud probleemile, tekstiilitööstuse tootmise ülejääk kangastele. See on suurepärane näide sellest, kui oluline on disainifaas tekstiilijäätmete ressursitõhusa ringlussevõtu jaoks. Ja see on oluline praktiline juhend tekstiilitoodete minimaalsetele ökodisaini nõuetele Euroopa Liidus.“

Masstootmises loetakse keskmiselt 25-40% uutest kangastest tarbimiseelseks jäätmeks ja need satuvad prügimäele. Reet Aus kasutab teaduspõhist tootmismudelit UPMADE, mis kasutab ainult tarbimiseelseid kangaid, mis tähendab, et tootmiseks ei toodeta esmaseid materjale.

Tööstuslik väärtustav taaskasutus (industrial upcycling) vähendab moetööstuse mõju keskkonnale, suunates masstootmisest üle jäänud kangad disaini abil tagasi tootmisse. See võimaldab säästa keskmiselt 75% vett ja 88% energiat ning eraldab 80% vähem CO2 võrreldes traditsioonilise tootmisega.

 Loe Reet Aus’i võidutöö kohta rohkem  German Ecodesign Award lehelt.

Pilt ja tekst: Reetaus.com

Rohehäkaton Ülemiste keskuses 30-31.10.2023

Ülemiste Rohehäkaton kandis vilja: mitu ideed läks otsekohe töösse

 Eile õhtul lõppenud esimene Ülemiste Rohehäkaton andis kaupmeestele hulga häid mõtteid kestlikumaks toimetamiseks, mõned ideed läksid otsekohe ka töösse.

„24 tunni jooksul pakuti välja tohutult palju lahendusi, mis on ka päriselt teostatavad, mõned on isegi juba otsapidi töös,“ kiitis Ülemiste keskuse turunduse ja vastutustundliku ettevõtluse valdkonnajuht Tiia Nõmm osalejaid. Kokku osales Rohehäkatonil kümme meeskonda, mis lahendasid nelja ettevõtte väljakutseid.

Rohehäkatoni ühe tähelepanuväärseima töö esitas meeskond nimega Sprint for Planet. Sinna kuulunud Anna Lavei ja Katri Liis Ennok lahendasid Apollo kino esitatud väljakutset: kuidas minna ühekordsetelt joogitopsidelt-popkornikarpidelt üle korduvkasutatavatele nõudele ja kuidas tõsta selle teemaga seoses inimeste teadlikkust.

Sprint for Planeti pakkus välja idee luua süsteemi, kus kinokülastaja saab iga vastutustundliku ostu eest boonuspunkte, kasutades selleks praegust Apollo nutirakendust. Selle ideega võitsid nad Apollo väljakutse auhinna ja ka Ülemiste keskuse üllatusauhinna.

„Koos Apolloga hakkame nüüd seda rakenduse lisafunktsiooni edasi arendama ja disainima,“ kirjeldas Anna Lavei järgmisi samme.

Esikolmikusse jõudsid oma ideega ka Mariann Hendrikson, Kristjan Holm ja Elen Eensaar meeskonnana Säästerõngas. Nemad lahendasid Rimi esitatud väljakutset populariseerida samal päeval aeguva, vastavalt alla hinnatud toidukraami söömist. Säästerõnga idee oli lihtne, aga nutikas: viimase päeva toodetega külmik tuleks Rimides tõsta võimalikult nähtavasse paika. „Paigutasime Ülemiste keskuse Rimi sissepääsu juurde juba Rohehäkatoni ajal kaks külmikut ning usun, et nii mõnigi leidis endale sealt õhtusöögi ,“ rääkis Mariann Hendrikson. Väljakutse esitaja Rimi hindas Säästerõnga meeskonda oma põhiauhinna vääriliseks.

Sportlandi väljakutset – kuidas panna töötajad harrastama aktiivsemat elustiili – lahendas meeskond Sportland kui elustiil. Viieliikmeline rühm, kuhu kuulusid Kristjan Johanson, Karl-Master Olde, Marti Medar, Danil Kuznetsov ja Eliko Kahar-Kütt pakkusid lahenduseks boonuspunktide süsteemi. Idee seisneb selles, et töötajad liiguvad ja koguvad boonuspunkte, mille saab kasutada poekrediidina. Meeskonna lahendus jõudis esikolmikusse, pälvides Sportlandi poolt välja pandud auhinna.

Esikolmikusse murdunud meeskondi ootab ees ka häkatoni suurim auhind – kutse tulla oma ideed esitlema Ülemiste keskuse Rentnike Suurkogule, kus on koos ligi 300 kaubandusvaldkonna otsustajat – näiteks ettevõtete omanikud, juhid ja turundusjuhid.

Lido eriauhinna pälvis 17-aastane Domenik Djatsuk, kes asus üksinda lahendama Lido esitatud väljakutset – kuidas suunata sööjaid võtma mõistliku kogusega portse, et vältida ülesöömist ja toidu ära viskamist. Peale selle oli restoraniketi soov aidata sööjatel teha tervislikumaid valikuid. Djatsuki lahendus oli ümber disainida kandikud, mis näitaksid külastajale, miks, kui palju ja milliseid vajalikke toitaineid külastaja sööma peaks. Häkatoni korraldusliku poole eest hoolitsenud Garage48 andis Domenik Djatsukile auhinnaks sTARTUp Day 2024 piletid.

Garage48 tunnustas eriauhinnaga ka Sportlandi väljakutset lahendava meeskonna Kõige lahedam tiim, kes sai auhinnaks samuti sTARTUp Day 2024 piletid. Meeskonna idee oli töötada välja pikaajaline plaan, mille sisuks on teekond, mida töötaja läbib ning kus igas punktis on üks sportlik tegevus.

Ülemiste Rohehäkatoni pildid on nähtaval siin:  Ülemiste Rohehäkaton

 

Fotode autor: Rene Lutterus

Lisainfo:

Tiia Nõmm

Ülemiste keskuse turunduse ja vastutustundliku ettevõtluse valdkonna juht

tiia.nomm@ulemiste.ee

Kuidas EL-i kestlikkuse regulatsioonid hakkavad mõjutama ettevõtteid, tootjaid, disainereid ja tarbijaid?

Eesti Disainikeskus korraldas 24. mail ESG ja Euroopa Liidu kestlikkuse regulatsioonide infoseminari. Eksperdid Sustinerest avasid kuulajatele nii kehtivate kui lähiaastatel jõustuvate Euroopa Liidu roheleppe ja ökodisaini direktiivide, laiendatud tootjavastutuse nõuete, ESG ja kestliku rahastuse taksonoomia sisu ning kõnelesid nende rakendumisega kaasnevatest mõjudest nii äriettevõtetele, tootjatele, disaineritele kui tarbijatele.

ESG ( environmental, social, governance) on ettevõtete raporteerimise vorm, mis hõlmab keskkonda, sotsiaalseid väärtusi ja juhtimist. See on välja kasvanud finantssektorist, kus tekkis vajadus lisaks numbrilistele mõõdikutele esitada ka süstemaatiliselt ettevõtte väärtusi. Lisaks riskide ja mõjude väljatoomisele, mis on peamiselt eeldefineeritud ettevõtte tegutsemise põhiselt, loob ESG ka võimalusi kuvada positiivset panust – tõsta esile ettevõtet kõnetavad teemad, milles soovitakse jätkusuutlikult tegutseda ning kasu luua.

Euroopa Liidu roheleppe direktiivides on nõuded, mis aitavad panustada ESG väärtustesse. Põhieesmärgiks on liikmesriikides kliimaneutraalsuse saavutamine 2050. aastaks, kuid sellest olulisemgi on decoupling ehk ressursikasutuse lahtisidumine majanduskasvust.

EL direktiivid jagunevad laiemalt:

Lähiaastate fookus ringmajanduse tegevuskava alusel on väärtusahelad valdkondades: elektroonika ning IKT, akud ja sõidukid, pakendid, plast, tekstiilitooted, ehitus ja hooned, toit, vesi ja toitained.

Süsinikujalajälje mõõtmine on kliimamuutuste kontekstis peamine metoodika “keskkonnasõbralikkuse” hindamisel. See on oluline, sest aitab tuvastada kasvuhoonegaaside allikaid, leida mõjukohad ja annab aluse prioriteetide sõnastamiseks ja progressi jälgimiseks ajas. Jalajälge aitavad vähendada taastuvate ressursside (sh energiaallikad) kasutamine, ressursiefektiivsus ja toote eluea pikendamine. Erinevatel tasanditel (organisatsiooni, toote, teenuse, sündmuse või üksikisiku) on selleks erinevad metoodikad ja mõõtmise alused.

Toote või teenuse olelusringi hindamine võimaldab tootmisprotsesside optimeerimist ja väärtuahela parandamist. Olelusringi hindamise metoodika on kirjeldatud vastavate ISO ja PAS standarditega GHG protokollis – toote olelusringi arvutamise ja raporteerimise standardis.

Organisatsiooni tasandil käib kliimamõju arvutamine GHG protokolli standardi alusel aasta kaupa ja kolmes mõjualas eraldi. Rakendamine kolmandas skoobis – väärtusahela üleselt – on hetkel teema, mis otsib palavalt parimaid praktikaid.

Siiski ei tasu süsinikujalajälje hindamisel jääda kinni “süsinikupimeduse prismasse” (Carbon Tunnel Vision), sest kestlikkus koosneb veel paljudest eri aspektidest (nt. elurikkuse kadu, õhusaaste, ebavõrdsus, tarbimisühiskond, ökotoksilisus jms).

Disainerite seisukohast ehk parem ja aina enam kasutust leidev metoodika on toote süsiniku käejälje hindamine. See võimaldab võrrelda toote säästlikkuse aspekte nii olemasolevatel toodetel kui tootearendustel. Hinnatakse materjali- ja energiakasutust, planeeritud eluiga ja toimivust, jäätmeid ja süsiniku sidumise aspekte.

Kestlik rahastamine

Kestliku rahastuse taksonoomiamäärus on EL ettevõtetele kohanduv kestlike majandustegevuste klassifitseerimissüsteem, mida reguleerivad kliima ja keskkonna delegeeritud aktid. Kliima akt tegeleb kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise teemadega. Keskkonna delegeeritud akt vee ja mereressursside kestliku kasutamise ja kaitsega; Lisaks ringmajandusele ülemineku, saastuse vältimise ja kontrolli, elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamise teemadega. Määrus sätestab, et ettevõte peab tegelema vähemalt ühte teemasse olulise panustamisega, ilma et tekitaks olulist kahju ülejäänud viiele.

Taksonoomia määruse keskkonna delegeeritud direktiiv kirjeldab ka uusi võimalikke ärimudeleid, mis edendavad ringmajandusele üleminekut, toodete parandatavust, modulaarsust, toote elulõpu planeerimist ja teisest kasutuselevõttu. Nende seas ka toode-teenus mudelit, kus tootjale jääb omandiõigus ja vastutus toote eest kogu selle olelusringi ulatuses.

Viimati loetletud strateegia lisab tootes kasutatud loodusressursside väärtuse. Vastutus maavarade kasutamise ja kaevandamise eest saab lõpuks hinna, see aga nõuab suuremat suhtumise muutust ühiskonnas. Vastutust kandvate toode-kui-teenus pakkumiste turustamine kõrvuti lineaarse majandusmudeli tootega paneb tarbija raske valiku ette. Kuidas luua ühiskonnas väärtuspakkumise nihe nii, et kestlik eluviis oleks kättesaadav kõigile?

Ökodisaininõuete direktiiv

2005. aastal jõustunud Euroopa Liidu kestlike toodete ökodisaini direktiiv on toodete energia- ja ressursitõhususe, ringlussevõetavuse, parandatavuse ja korduskasutatavuse saavutamise üks jõulisemaid instrumente. See kohustab tootjaid järgima konkreetseid keskkonnaalaseid ja kestlikkuse kriteeriume alates disainifaasist ja tootmisest kuni toote eluringi(de) lõpuni. Eesmärk on luua tooteid ja teenuseid, mis tarbivad vähem ressursse, tekitavad vähem heitkoguseid ja mille keskkonnajalajälg on väiksem.

Et täita direktiivi kriteeriume, on tootjad sunnitud välja töötama jätkusuutliku(ma)id alternatiive. Kus on piirangud, seal on ka pinnas innovatsiooniks ja konkurentsieelisteks. Olgu selleks uudsed disainilahendused, keskkonnasõbralikumad tootmisviisid, materjaliinnovatsioon, aineringide teadlik juhtimine, uued ärimudelid ja koostöö leidmine turu osaliste vahel.

Ökodisaini direktiiv võimestab ka tarbijaid. Toodete märgistamisnõuded ja energiatõhususe standardid annavad tarbijatele võimaluse teha teadlikke valikuid, võrrelda ja valida tooteid keskkonnasõbralikkuse alusel ja tekitavad turul nõudlust rohelisemate alternatiivide järele.

Kuidas täpsemalt seda saavutatakse? 30. märtsil 2022 võttis komisjon vastu meetmepaketi, mille abil soovitakse muuta kestlikud tooted ELis normiks. Esitati raamistik konkreetsetele tooterühmadele (sh elektroonika, IKT seadmed, mööbel, tekstiil) ökodisaininõuete kehtestamiseks, et oluliselt parandada nende ringlust, energiatõhusust ja muid keskkonnasäästlikkusaspekte. Toodetele kehtestatavad nõuded käsitlevad muuhulgas:

Brummeni raekoda / Foto: RAU Architects

Näide: Brummeni raekoda

Brummeni raekoda on esimene hoone maailmas, mis sai endale materjalipassi. Passis sisaldub info ehitises kasutatud materjalide, komponentide ja toodete kohta. Sel viisil ületab hoone oma esmase funktsiooni ning on arhitekt Thomas Rau kirjelduse järgi muutunud “materjalidepooks” tulevastele ehitistele.


Artikli autorid: Mariliis Alev (EDK) ja Kerli Kehman (EDK)

JÄRELVAADATAV: Ringmajanduse “Kuidas?” sessioon 11: Kas tarbija on valmis rohetreppi mööda käima?

Seekordses “Kuidas?” arutelus võtsime luubi alla, kas Eesti tarbija on valmis eelistama jätkusuutlikke tooteid ja kestlikkust edendavaid teenuseid ning kuidas klienti nügida rohelisemate valikute poole? Vaata webinari salvestust SIIN.

Ringmajanduse “Kuidas?” sessioonid on avatud ruum ettevõtetele ja disaineritele oma kogemuste vahetamiseks. Kuulama on oodatud kõik ringmajanduse huvilised, ettevõtjad ja ettevõtete esindajad, disainerid, ringmajanduse ja -disainieksperdid, tootearendajad, turundajad jt. Varasemad “Kuidas?” sarja veebinarid on järelvaadatavad siin.

Sessioone korraldavad Eesti Disainikeskus ja Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon.

Reet Aus avas parandus- ja ringdisainistuudio

Jätkusuutlik moedisainer ja tööstusliku taaskasutamise visionäär Reet Aus avas Tallinnas Müürivahe tänaval Trash to Trend parandus- ja ringdisainistuudio, mis keskendub rõivaste ja jalanõude eluea pikendamisele ning jätkusuutlikule tarbimisele. Stuudio pakub võimalust tuua oma riided parandamiseks ja ümberdisainimiseks, ning tulla ja õppida lihtsamaid parandusvõtteid oskajate juhendamisel.

“Oma uue stuudioga soovime näidata, et kvaliteettoode võib korraliku hoolitsuse ja väärtustamise läbi püsida ringluses pikka aega, teenides seeläbi omanikku aastakümneid,” selgitas Reet Aus.

Lisaks parandusteenusele korraldab Trash to Trend stuudio regulaarselt töötubasid, kus oma ala spetsialistid nagu Reet Aus, Anu Rieberg, Eesti Kunstiakadeemia disainerid, Cleanstep jt jagavad teadmisi rõivaste ja jalanõude parandamisest, hooldamisest ning ümberdisainimisest.

Täpsem info siit: trashtotrend.art

//

Uudise allikad ja fotod: reetaus.com, greentallinn.eu

JÄRELVAADATAV: Ringmajanduse “Kuidas?” sessioon 10: Digiteenuste (nähtamatu) jalajälg

Eesti Disainikeskuse märtsikuisel “Kuidas?” webinaril kõnelesime jätkusuutlike digiteenuste teemal. Mida peab disainiprotsessis silmas pidama, et muuta digitaalse teenuse või -toote jalajälg jätkusuutlikumaks ja kas digiteenuste väljatöötamisel saab rakendada ringmajanduse põhimõtteid? Kuulsime kogemuslugusid ja nõuandeid valdkonna ekspertidelt:

Vaata webinari salvestust SIIN.