Ringdisainist saab EL uus norm!

18. Juuli 2024

Uus ajastu keskkonnasõbralikele toodetele

Euroopas on astutud suur samm rohelisema tuleviku suunas!

18. juulil 2024 jõustus uus õigusakt, mis tagab toodete keskkonnasõbralikkuse ja ringlussevõtu võimaluse.

See tähendab, et varsti on poodides üha enam kaupu, mis on keskkonnale säästlikumad: need kestavad kauem, neid saab kergemini parandada ja ringlusse lasta. Samuti sisaldavad need vähem kahjulikke aineid ning on valmistatud suuremas osas ringlussevõetud materjalidest.

Keskkonnasõbralikul tootel on tõenäoliselt üks või mitu järgmistest omadustest:

• Tarbib vähem energiat
• Kestab kauem
• On hõlpsasti parandatav
• Osad on kergesti lahti võetavad ja taaskasutatavad
• Sisaldab vähem kahjulikke aineid
• On kergesti ringlussevõetav
• Sisaldab rohkem ringlussevõetud materjali
• Omab väiksemat süsiniku- ja keskkonnajalajälge kogu eluea jooksul

Uue ESPR seadusega luuakse raamistik, mille põhjal hakatakse järk-järgult kehtestama konkreetseid nõudmisi erinevate tootegruppidele. See on suur samm meie planeedi kaitsmisel ja Euroopa majanduse konkurentsivõime tugevdamisel.

Uued ökodisaini nõuded toodetele aitavad:

• Tõhustada toodete vastupidavust, taaskasutatavust, uuendatavust ja parandatavust
• Muuta tooted energiat ja ressursse tõhusamaks
• Vähendada ringlusmajandust takistavate ainete kasutamist
• Suurendada ringlussevõetud materjalide kasutamist
• Lihtsustada toodete ümberehitamist ja ringlussevõttu
• Kehtestada reeglid süsiniku- ja keskkonnajalajälje kohta
• Parandada toote keskkonnasõbralikkuse kohta kättesaadava teabe kvaliteeti

Uus regulatsioon sisaldab meetmeid:

• Digitaalne tootepass
• Reeglid müümata jäänud toodete hävitamise kohta
• Keskkonnasõbralikud hanked

Rohkem infot leiad siit: [link õigusaktile]

Eesti sportlased kannavad Pariisi olümpiamängudel ümbertöödeldud ja taaskasutatud materjalist rõivaid

Eesti sportlased kannavad Pariisi suveolümpiamängudel Reet Ausi disainitud ümbertöödeldud materjalist teksarõivaid ja taaskasutatud kangast T-särke.

„See kangas on loodud 100% ümbertöödeldud kiust, millest 50% tootmisjäägid ja 50% tselluloosi jäägid,” selgitas Reet Aus. “Teine osa kollektsioonist ehk T-särgid on tehtud tööstuslikku väärtustava taaskasutuse põhimõtte alusel, kasutades tootmisest ülejäävaid kangaid. Selle kollektsiooni iva on teha rõivaid nii, et keskkonna mõju oleks minimaalne või olemasolevat probleemi lahendav. Mul on hea meel, et on organisatsioone, kes meiega kaasa mõtlevad.”

Ausil olümpiaga ka eriline kokkupuude – tema ema Linda Roos-Himma disainis 1980. aasta Tallinna olümpiapurjeregatiks rahutuvidega siidrätiku. „Sellest on inspireeritud ka meie rahutuvidega T-särk. See teeb olümpiakollektsiooni disainimise minu jaoks veelgi olulisemaks, sest olümpial on minu südames eriline koht,“ ütles Aus.

Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa rõhutas, et keskkonnamõju vähendamine on olümpialiikumisele väga oluline. „Rahvusvaheline Olümpiakomitee on viimastel aastatel rõhutanud meie ökoloogilise jalajälje olulisust ning maailmale vajalike ressursside säästmist. Nõnda oli meie riidekollektsiooni jaoks esmane kriteerium see, et leiaksime viisi rõivaste taaskasutamiseks. Reet Aus on tuntud mitte ainult Eestis, vaid ka maailmas oma taaskasutuspõhimõtte poolest ning meil on väga hea meel, et ta meile sellise kollektsiooni visandas. Loodame, et mõnus olümpiaelevus aitab meie sportlastel Pariisis hästi esineda ning meie riided ja mündid on olümpia väärilised,“ ütles Sõõrumaa.

Team Estonia rõivakollektsiooniga saab tutvuda leheküljel reetaus.com. Tänasel Fotografiskas toimunud esitlusel demonstreerisid rõivaid Eesti noored laskesuusatajad Kätrin Kärsna, Mirtel Kaljumäe, Pillerin Vilipuu, Jaroslav Neverov, Sander Saviste ja Ralf Vikat.

Fotod: Karli Saul (EOK) ja Reet Aus
Allikas: https://rohe.geenius.ee/rubriik/uudis/galerii-eesti-sportlased-kannavad-pariisi-olumpiamangudel-umbertoodeldud-ja-taaskasutatud-materjalist-roivaid/

„EKA Keenias. Upmade süsteemi juurutamine“ EKA Galeriis 5.–26.04.2024 Avatud T–P 12–18

Näitus „EKA Keenias. Upmade süsteemi juurutamine“ võtab fookusesse püüdluse vähendada ja taaskasutada tekstiilitööstuse jääke. EKA ringdisaini tudengid veetsid 2024. aasta veebruari Keenias, Eldoreti linnas. Kohapeal õpiti tundma Rivatex tehase tootmist, järgiti tootearenduse protsessi, viidi läbi analüüse ning rakendati upcycled põhimõtteid. EKA Galeriis tuleb näitamisele 12 erinevat tudengite loodud tootekontseptsiooni: aksessuaaridest rõivastest lambivarjude ning moduleeritava telgini.

Rahvusvaheline projekt „Upmade oskusteabe viimine Keeniasse“ on osa pikemast koostööst Moi Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia Jätkusuutliku Disaini ja Materjalide Labori DiMa vahel. DiMa on panustanud moe- ja tekstiilitööstuse keskkonnamõju vähendamisse läbi erinevate rahvusvaheliste projektide. Tegijate eesmärgiks on suurendada Keenia tekstiilitööstuse ringlust, tutvustades UPMADE-mudelit Rivatexi tehases. Lähenemine võimaldab tootmises tekkivate tekstiilijääkide tagasi ringlusse suunamist, toetades seeläbi keskkonnasäästlikumat tootmist.

Projekt on valminud koostöös Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI Tallinn) ja Moi Ülikooliga, Erasmus+ õpirände programmi ja Keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) toetusel.

Juhendajad: Reet Aus, Maria Pukk
Osalevad: Marta Konovalov, Susanna-Belinda Kõgel, Eva-Liis Lidenburg, Kaisa Moora, Anu Muiste, Doreen Mägi, Maria Rojko Nisu, Eva Reiska, Katrin Lepa-Ruben, Lisandra Türkson, Maris Vahter

Lisainfo:
https://dima.artun.ee/projektid/upmade-oskusteabe-viimine-keeniasse

Foto: Marilyn Riisimäe

SEI Tallinn koostas eestikeelse ülevaate planeedi taluvuspiiridest

Planetaarsete piiride kontseptsioon. Ülevaade ja rakendamise väljavaated Eestis.

Planetaarsete piiride ehk Maa taluvuspiiride kontseptsioon on Eestis seni küllalt vähe tähelepanu leidnud, nii ühiskonnas tervikuna kui ka akadeemilisel tasandil. Käesoleva töö peamiseks eesmärgiks on luua ülevaade selle raamistikuga seotud olulisematest teemadest ja anda esialgne kommentaar Eesti taluvuspiiride väljaarvutamise võimaluse kohta.

Johan Rockströmi juhitud rahvusvaheline teadlaste grupp esitles planetaarsete piiride raamistikku 2009. aastal. Planetaarsete piiride kontseptsiooni loomise tõukejõuks sai teadlaste jõudmine arusaamisele, et planeet Maa biofüüsikalised süsteemid ehk keskkonnaressurss ei suuda toetada ehk taluda eksponentsiaalselt kasvava rahvastiku survet ja inimtegevuse tagajärgi. Planeedil Maa on taluvuspiirid, mille ületamine võib tuua kaasa järsud ja pöördumatud muutused keskkonnas, mis võivad omakorda tugevalt häirida inimese kui liigi heaolu ja muuta võimatuks senise eluviisiga jätkamise.

Rockström koos koos rahvusvahelise teadlasterühmaga pakkus välja üheksa planetaarset piiri koos piire kirjeldavate indikaatorite ja nende künnisväärtustega:

• elurikkus
• kliimamuutused
• stratosfääri osoonikihi hõrenemine
• keemiline saastatus
• ookeanide hapestumine
• magevee tarbimine
• maakasutuse muutus
• lämmastiku- ja fosforiringe (edaspidi N ja P ringe)
• atmosfääri aerosoolid.

Käesolev ülevaade on eeluurimus Eesti taluvuspiiride panuse ehk “oma osa” arvutamise
metoodika väljatöötamiseks juhul, kui tulevikus on akadeemiline, ühiskondlik ja poliitiline huvi
selle raamistikuga jätkata ning seda rakendada Eesti keskkonnapoliitika kujundamisel.

Raport annab ülevaate järgmistest teemadest:

• Lühike ülevaade planetaarsete piiride kontseptsioonist ning selle edasiarendustest.
• Näited planetaarsete piiride tõlgendamisest riigi või regiooni tasandil ning jaotusprintsiipide
  valikutest.
• Planetaarseid piire iseloomustavad biofüüsikalised indikaatorid ja nende valiku dilemmad.
• Potentsiaalsed andmed ja andmebaasid biofüüsikaliste indikaatorite arvutamiseks.
• Kontseptsiooni populaarsus maailmas ja poliitikasse integreerimise katsed.
• Sõõrikmajandus – katse integreerida taluvuspiiride raamistik ja sotsiaal-majanduslik mõõde.
•  Sotsiaalsed indikaatorid ja nende potentsiaalsed andmeallikad.
• Millest alustada, et liikuda Eesti taluvuspiiride “oma osa” väljaarvutamise suunas?
• Planetaarsete piiride kontseptsiooni puudutava olulise kirjanduse loetelu.

Teksti allikas ja raport allalaetava lingilt: SEI

Pandipakendi tagastamiste rekord!

Pandipakendi süsteem on kena näide, kuidas tagasutussüsteemid kaudu saab tootja- müüja-tarbja- kogusmissüsteem- pakenditootja liita ühtlasse ringi, millega säästetakse toormaterjale. Eesti tarbja on nüüd rekonridliselt tagastanud pandipakendeid.

Pressiteade Eesti Pandipakendilt:

KÕIGI AEGADE REKORD: 333 MILJONIT PANDIPAKENDIT
07.02.2024

Möödunud aastal tagastasid Eesti elanikud üle 15 000 tonni pandipakendeid. Kokku tagastati 333 miljonit pandimärgiga pakendit ehk ühe inimese kohta 261. Selle näitajaga tõusis pandipakendite tagastus uuele rekordtasemele, kinnitades veelkord Eesti elanike suurt keskkonnateadlikkust.

2023 oli juba neljas järjestikune aasta, kui pandipakendeid rekordiliselt palju tagastati. Arvestades et 2019. a tagastasid tarbijad 250 miljonit pakendit, siis eelmise aasta lõpuks kasvas see näitaja kõikide pandimärgiga pakenditüüpide osas 25% ja jõudis 333 miljonini.

„Eelmise aasta statistikat vaadates näeme mitmeid positiivseid arenguid. Kuigi keskmised tagastusprotsendid on kõikide pakendiliikide osas veidi kasvanud, on tähelepanuväärsem number 333 miljonit pakendit – see on 40 miljonit rohkem kui alles kaks aastat tagasi. See näitab, et Eesti elanike ostujõud on viimastel aastatel pidevalt suurenenud ning õnneks on keskkonnast hoolimine astunud sellega samas või isegi veidi kiiremas tempos. Üldine teadlikkus ressursside säästmisest ja keskkonnasõbraliku elustiili väärtustamine annab lootust, et pandipakendite tagastusprotsent ületab varsti isegi 90% piiri,“ ütles Eesti Pandipakendi juht Kaupo Karba.

Pandipakendite tagastus sõltub ühelt poolt tarbijate keskkonnateadlikkusest, kuid teisalt ka sellest, kui palju tagatisrahaga joogipakendeid müüakse. Aasta kokkuvõttes suunas Eesti Pandipakend kümnest ostetud pakendist üheksa tagasi ringlusesse. See oli võimalik ainult tänu hoolsatele Eesti elanikele – hiljutise Turu-uuringute AS läbi viidud küsitluse järgi viib 96% Eesti elanikest koju kogunevat pandimärgisega taarat tagastuspunkti, sealjuures 90% teeb seda alati.

Kui keskmiselt tagastas üks Eesti elanik eelmisel aastal 261 pandipakendit, siis kõige keskkonnateadlikumad inimesed elavad Hiiu- ja Saaremaal, kus üks elanik viis keskmiselt 316 ja 291 pakendit taaraautomaati. Kõige tagasihoidlikumad taaratagastajad leiab aga Ida-Viru maakonnast (172 pakendit elaniku kohta).

Eesti Pandipakend on 2005. aastal pakendiseaduse alusel loodud taaskasutusorganisatsioon, mis haldab ja korraldab üle-eestilist tagatisrahaga joogipakendite kogumist ja taaskasutamist. 2019. aastal lisandus Eesti Pandipakendi põhitegevusele ringmajandamist toetav korduskasutatavate joogitopside ja nõude rentimise teenus Panditops. Esimese nelja aasta jooksul renditi Panditopsi nõusid üle miljoni korra ning sellest sai suursündmuste nagu Viljandi Folk ja XIII noorte laulu- ja tantsupidu partner.
Vaata pandipakendi teekonda siit: https://youtu.be/IJ4lMhvWv7w.

Lisainformatsioon:
Kaupo Karba
Juhatuse liige
Eesti Pandipakend
Tel: 53449 557
E-post: kaupo@eestipandipakend.ee

Link originaalile

Pilt: https://eestipandipakend.ee/

Ringsuse lünk 2024

Ringmajanduse megatrend kogub tuntust, kui materjalide ringsuse protsent endiselt väheneb kasvava tarbimise üldmahus.

Väljas on viimane ringmajanduse trendide ja mõju analüüs Circularity Gap Report 2024

Circularity Gap Report on aastane väljaanne, mis hindab ülemaailmse majanduse seisundit ja ringlusvõimet, mis kirjeldab kui tõhusalt kasutatakse ressursse ja kuidas majanduses hallatakse jäätmeid. Raport põhineb erinevate näitajate analüüsil, mis on seotud ressursikasutusega, jäätmete tekkimisega, ringlussevõtu määrade ja muude teguritega, mis on seotud ringmajanduse kontseptsiooniga.

Circularity Gap Report annab ülevaate edusammudest, väljakutsetest ja võimalustest, mis on seotud üleminekuga ringmajandusele. See sisaldab soovitusi ja poliitilisi ettepanekuid valitsustele, ettevõtetele ja teistele osalejatele ringlusvõime suurendamiseks ja ringlusvõime vahe lahendamiseks.

Mõiste “ringlusvõime lünk” viitab erinevusele praeguse ringlusvõime ja selle vahel, mis oleks vajalik säästva ressursikasutuse ja seatud kliimaeesmärkide saavutamiseks. Põhimõtteliselt toob see esile lüngad, kus majandus praegu on, ja selle vahel, kus ta peaks olema ringlusvõime osas, et leevendada keskkonnamõjusid ja saavutada jätkusuutlikkuse eesmärgid.

2024 ülemaailmse raporti nopped:

1. Teiseste materjalide osakaal majanduses on langenud Circularity Gap Report’i mõõtmistega võrreldes: 2018. aastal oli see 9,1%, kuid viie aasta pärast, 2023. aastaks, oli see langenud 7,2%-ni.
2. Viimase kuue aasta jooksul on ülemaailmne majandus tarbinud üle poole triljoni tonni materjale, peaaegu sama palju kui terve 20. sajand kokku.
3. 6/9st “planeedipiirist”, mis mõõdavad keskkonna tervist maal, vees ja õhus, on ületatud, suuresti tingitud lineaarse majanduse mõjudest.
4. Circularity Gap Report 2023 leidis, et 16 ringmajanduse  jõustamine võiks pöörata ümber planeedi piiride ületamise ja vähendada globaalset vajadust materjalide kaevandamiseks kolmandiku võrra.

Need numbrid ja statistika aitavad kirjeldada ringmajanduse praegust seisundit ja väljakutseid ning rõhutavad vajadust kiirete meetmete järele üleminekuks jätkusuutlikumale majandusmudelile.

Jutt tõlgitud ja lühendatud:  https://www.circularity-gap.world/2024

Pilt: https://www.circularity-gap.world/2024

Rohehäkaton Ülemiste keskuses 30-31.10.2023

Ülemiste Rohehäkaton kandis vilja: mitu ideed läks otsekohe töösse

 Eile õhtul lõppenud esimene Ülemiste Rohehäkaton andis kaupmeestele hulga häid mõtteid kestlikumaks toimetamiseks, mõned ideed läksid otsekohe ka töösse.

„24 tunni jooksul pakuti välja tohutult palju lahendusi, mis on ka päriselt teostatavad, mõned on isegi juba otsapidi töös,“ kiitis Ülemiste keskuse turunduse ja vastutustundliku ettevõtluse valdkonnajuht Tiia Nõmm osalejaid. Kokku osales Rohehäkatonil kümme meeskonda, mis lahendasid nelja ettevõtte väljakutseid.

Rohehäkatoni ühe tähelepanuväärseima töö esitas meeskond nimega Sprint for Planet. Sinna kuulunud Anna Lavei ja Katri Liis Ennok lahendasid Apollo kino esitatud väljakutset: kuidas minna ühekordsetelt joogitopsidelt-popkornikarpidelt üle korduvkasutatavatele nõudele ja kuidas tõsta selle teemaga seoses inimeste teadlikkust.

Sprint for Planeti pakkus välja idee luua süsteemi, kus kinokülastaja saab iga vastutustundliku ostu eest boonuspunkte, kasutades selleks praegust Apollo nutirakendust. Selle ideega võitsid nad Apollo väljakutse auhinna ja ka Ülemiste keskuse üllatusauhinna.

„Koos Apolloga hakkame nüüd seda rakenduse lisafunktsiooni edasi arendama ja disainima,“ kirjeldas Anna Lavei järgmisi samme.

Esikolmikusse jõudsid oma ideega ka Mariann Hendrikson, Kristjan Holm ja Elen Eensaar meeskonnana Säästerõngas. Nemad lahendasid Rimi esitatud väljakutset populariseerida samal päeval aeguva, vastavalt alla hinnatud toidukraami söömist. Säästerõnga idee oli lihtne, aga nutikas: viimase päeva toodetega külmik tuleks Rimides tõsta võimalikult nähtavasse paika. „Paigutasime Ülemiste keskuse Rimi sissepääsu juurde juba Rohehäkatoni ajal kaks külmikut ning usun, et nii mõnigi leidis endale sealt õhtusöögi ,“ rääkis Mariann Hendrikson. Väljakutse esitaja Rimi hindas Säästerõnga meeskonda oma põhiauhinna vääriliseks.

Sportlandi väljakutset – kuidas panna töötajad harrastama aktiivsemat elustiili – lahendas meeskond Sportland kui elustiil. Viieliikmeline rühm, kuhu kuulusid Kristjan Johanson, Karl-Master Olde, Marti Medar, Danil Kuznetsov ja Eliko Kahar-Kütt pakkusid lahenduseks boonuspunktide süsteemi. Idee seisneb selles, et töötajad liiguvad ja koguvad boonuspunkte, mille saab kasutada poekrediidina. Meeskonna lahendus jõudis esikolmikusse, pälvides Sportlandi poolt välja pandud auhinna.

Esikolmikusse murdunud meeskondi ootab ees ka häkatoni suurim auhind – kutse tulla oma ideed esitlema Ülemiste keskuse Rentnike Suurkogule, kus on koos ligi 300 kaubandusvaldkonna otsustajat – näiteks ettevõtete omanikud, juhid ja turundusjuhid.

Lido eriauhinna pälvis 17-aastane Domenik Djatsuk, kes asus üksinda lahendama Lido esitatud väljakutset – kuidas suunata sööjaid võtma mõistliku kogusega portse, et vältida ülesöömist ja toidu ära viskamist. Peale selle oli restoraniketi soov aidata sööjatel teha tervislikumaid valikuid. Djatsuki lahendus oli ümber disainida kandikud, mis näitaksid külastajale, miks, kui palju ja milliseid vajalikke toitaineid külastaja sööma peaks. Häkatoni korraldusliku poole eest hoolitsenud Garage48 andis Domenik Djatsukile auhinnaks sTARTUp Day 2024 piletid.

Garage48 tunnustas eriauhinnaga ka Sportlandi väljakutset lahendava meeskonna Kõige lahedam tiim, kes sai auhinnaks samuti sTARTUp Day 2024 piletid. Meeskonna idee oli töötada välja pikaajaline plaan, mille sisuks on teekond, mida töötaja läbib ning kus igas punktis on üks sportlik tegevus.

Ülemiste Rohehäkatoni pildid on nähtaval siin:  Ülemiste Rohehäkaton

Fotode autor: Rene Lutterus

Lisainfo:

Tiia Nõmm

Ülemiste keskuse turunduse ja vastutustundliku ettevõtluse valdkonna juht

tiia.nomm@ulemiste.ee

SEI osalusel valminud roheoskuste e-kursus Yenesis

Ringhanked.ee juhendab läbi viima keskkonnahoidlikke ja ringseid hankeid

Riigihanget ei tohiks vaadelda pelgalt kaupade, teenuste või tööde ostmise hankemenetlusena, vaid seda tuleks käsitleda pigem olulise avaliku sektori keskkonnajuhtimise vahendina, mis aitab saavutada ELi strateegilisi (sh keskkonnapoliitilisi) eesmärke. Kuna ringmajandusele üleminek eeldab uute ringsete toodete ja teenuste loomist, siis on avalikul sektoril läbi ringhangete oluline roll sellistele toodetele ja teenustele nõudluse/turu tekitamisel. Nii peaks avaliku sektori hankijatel olema mitte ainult vabadus, vaid ka kohustus kasutada laiemalt keskkonnahoidlikke ja ringseid hankemenetlusi ja kriteeriume.

Ringmajanduse põhimõtete süstemaatilist rakendamist hangetes on seni peamiselt takistanud teadmiste ja oskuste vähesus, halduslikud ja õiguslikud tõkked ning hankijate eelarvamused. Uues juhendmaterjalis ringhanked.ee antakse ülevaade ringhangetest kui keskkonnahoidlike hangete alaliigist ning tuuakse näpunäiteid ringhangete läbiviimiseks. Käsiraamat on mõeldud eelkõige avaliku sektori otsustajatele ja kõigile neile ametnikele, kes on seotud toodete või teenuste ostmise ja hankimisega.

Euroopa Liidus moodustab avaliku sektori tarbimine igal aastal keskmiselt umbes 14% SKPst. Lisaks tuleb arvestada, et paljudes sektorites (nt ehitus, jäätmekäitlus) on avalik sektor peamine hankija, mõjutades olulisel määral seda, milliseid tooteid ja teenuseid pakutakse. Seega, kui avaliku sektori organisatsioonid hakkavad eelistama keskkonnahoidlikke ja ringseid tooteid/teenuseid, siis on võimalik turgu olulisel määral mõjutada ning liikuda kiiremini kliimaneutraalsuse ja ressursside jätkusuutliku kasutuse suunas. Nii on keskkonnahoidlik ja ringmajanduse põhimõtteid arvesse võttev riigihange mõjuvõimas tööriist avaliku raha kasutamiseks tõhusal, säästlikul ja strateegilisel moel ning jätkusuutlikuma, sh ringsema majandussüsteemi poole liikumise kiirendamiseks. 

Keskkonnahoidlike, sh ringhangete laiem kasutamine avalikus sektoris loob lisaks eeldused innovatsiooniks ning uute toodete/teenuste ja ärimudelite turule toomiseks. 

Mis on ringhange?

Ringhange ehk ringne riigihange on hange, mis keskendub ringsetele toodetele, teenustele ja töödele, millel on pikem eluiga, pikaajaline väärtus ja/või mis panustavad ringsete energia- ja materjalivoogude kujundamisse tarneahelas, selle kaudu vähendades ja parematel juhtudel ka vältides negatiivset keskkonnamõju ning jäätmeteket kogu toote olelusringi jooksul.

Kuna ringhanked on suunatud keskkonnamõju vähendamisele, on kõik ringhanked ühtlasi ka keskkonnahoidlikud hanked, kuid kõik keskkonnahoidlikud hanked ei pruugi olla ringhanked. Nt keskkonnahoidlikud hanked, mille kriteeriumidega soovitakse kitsalt müra vähendada või bioloogilist mitmekesisust suurendada, ei ole otseselt ringhanked. Samas on raske konkreetset piiri tõmmata, kuna hangetes kasutatakse tihti mitmesuguseid keskkonnakriteeriume ja puudub selge määratlus, millisel juhul on tegu täpselt ringhankega – kas piisab ühest ringsest kriteeriumist või peab kogu hankeprotsess algusest lõpuni järgima ringset lähenemist.

Ringhanked siiski ei pruugi tähendada vaid konkreetsete toodete hankimist, vaid võivad haarata ja mõjutada kogu toote-teenusesüsteemi ning seetõttu olla suunatud täiesti uute ja innovaatiliste lahenduste hankimisele.

Ringhanke sammsammuline korraldamine

Ringhanget, nii nagu mistahes muud hanget, võib vaadelda sammsammulise protsessina, mille kulg sõltub hanke eesmärgist, ulatusest ja soovitavatest tulemustest. Üldisemas plaanis võib ringhanke korraldamisel eristada kümmet sammu ehk etappi. Need sammud pole alati üksteisele järgnevad, vaid pigem moodustavad tsüklilise protsessi (vt kõrvalolev joonis). Erinevad sammud nõuavad mitmesuguste valikute tegemist, et saavutada ringhange mitte ainult tehnilise kirjelduse järgi, vaid ka hanget korraldava organisatsiooni vajadustest ja rahalisest vaatenurgast lähtudes.

Keskkonnahoidliku, sh ringhanke läbiviimise samme saab kirjeldada ka kolmele olulisele küsimusele vastamise järgi: miks, kuidas, mida?

Tutvu ringhanke läbiviimise kümne sammuga siin.

Kogu veebilehel olev juhendmaterjal on allalaaditav ka pdf-failina: Ringhangete juhend.

Veebilehe on koostanud Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus Interreg Euroopa projekti CircPro – Nutikad ringhanked (Smart Circular Procurement) raames. 

Kuidas EL-i kestlikkuse regulatsioonid hakkavad mõjutama ettevõtteid, tootjaid, disainereid ja tarbijaid?

Eesti Disainikeskus korraldas 24. mail ESG ja Euroopa Liidu kestlikkuse regulatsioonide infoseminari. Eksperdid Sustinerest avasid kuulajatele nii kehtivate kui lähiaastatel jõustuvate Euroopa Liidu roheleppe ja ökodisaini direktiivide, laiendatud tootjavastutuse nõuete, ESG ja kestliku rahastuse taksonoomia sisu ning kõnelesid nende rakendumisega kaasnevatest mõjudest nii äriettevõtetele, tootjatele, disaineritele kui tarbijatele.

ESG ( environmental, social, governance) on ettevõtete raporteerimise vorm, mis hõlmab keskkonda, sotsiaalseid väärtusi ja juhtimist. See on välja kasvanud finantssektorist, kus tekkis vajadus lisaks numbrilistele mõõdikutele esitada ka süstemaatiliselt ettevõtte väärtusi. Lisaks riskide ja mõjude väljatoomisele, mis on peamiselt eeldefineeritud ettevõtte tegutsemise põhiselt, loob ESG ka võimalusi kuvada positiivset panust – tõsta esile ettevõtet kõnetavad teemad, milles soovitakse jätkusuutlikult tegutseda ning kasu luua.

Euroopa Liidu roheleppe direktiivides on nõuded, mis aitavad panustada ESG väärtustesse. Põhieesmärgiks on liikmesriikides kliimaneutraalsuse saavutamine 2050. aastaks, kuid sellest olulisemgi on decoupling ehk ressursikasutuse lahtisidumine majanduskasvust.

EL direktiivid jagunevad laiemalt:

• valdkondlikeks (jäätmehierarhia, ökodisaini direktiiv ja ringmajanduse tegevuskava)
• ettevõttete keskseteks jätkusuutlikkuse meetmeteks (taksonoomia, CSRD, CFDDD)

Lähiaastate fookus ringmajanduse tegevuskava alusel on väärtusahelad valdkondades: elektroonika ning IKT, akud ja sõidukid, pakendid, plast, tekstiilitooted, ehitus ja hooned, toit, vesi ja toitained.

Süsinikujalajälje mõõtmine on kliimamuutuste kontekstis peamine metoodika “keskkonnasõbralikkuse” hindamisel. See on oluline, sest aitab tuvastada kasvuhoonegaaside allikaid, leida mõjukohad ja annab aluse prioriteetide sõnastamiseks ja progressi jälgimiseks ajas. Jalajälge aitavad vähendada taastuvate ressursside (sh energiaallikad) kasutamine, ressursiefektiivsus ja toote eluea pikendamine. Erinevatel tasanditel (organisatsiooni, toote, teenuse, sündmuse või üksikisiku) on selleks erinevad metoodikad ja mõõtmise alused.

Toote või teenuse olelusringi hindamine võimaldab tootmisprotsesside optimeerimist ja väärtuahela parandamist. Olelusringi hindamise metoodika on kirjeldatud vastavate ISO ja PAS standarditega GHG protokollis – toote olelusringi arvutamise ja raporteerimise standardis.

Organisatsiooni tasandil käib kliimamõju arvutamine GHG protokolli standardi alusel aasta kaupa ja kolmes mõjualas eraldi. Rakendamine kolmandas skoobis – väärtusahela üleselt – on hetkel teema, mis otsib palavalt parimaid praktikaid.

Siiski ei tasu süsinikujalajälje hindamisel jääda kinni “süsinikupimeduse prismasse” (Carbon Tunnel Vision), sest kestlikkus koosneb veel paljudest eri aspektidest (nt. elurikkuse kadu, õhusaaste, ebavõrdsus, tarbimisühiskond, ökotoksilisus jms).

Disainerite seisukohast ehk parem ja aina enam kasutust leidev metoodika on toote süsiniku käejälje hindamine. See võimaldab võrrelda toote säästlikkuse aspekte nii olemasolevatel toodetel kui tootearendustel. Hinnatakse materjali- ja energiakasutust, planeeritud eluiga ja toimivust, jäätmeid ja süsiniku sidumise aspekte.

Kestlik rahastamine

Kestliku rahastuse taksonoomiamäärus on EL ettevõtetele kohanduv kestlike majandustegevuste klassifitseerimissüsteem, mida reguleerivad kliima ja keskkonna delegeeritud aktid. Kliima akt tegeleb kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise teemadega. Keskkonna delegeeritud akt vee ja mereressursside kestliku kasutamise ja kaitsega; Lisaks ringmajandusele ülemineku, saastuse vältimise ja kontrolli, elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamise teemadega. Määrus sätestab, et ettevõte peab tegelema vähemalt ühte teemasse olulise panustamisega, ilma et tekitaks olulist kahju ülejäänud viiele.

Taksonoomia määruse keskkonna delegeeritud direktiiv kirjeldab ka uusi võimalikke ärimudeleid, mis edendavad ringmajandusele üleminekut, toodete parandatavust, modulaarsust, toote elulõpu planeerimist ja teisest kasutuselevõttu. Nende seas ka toode-teenus mudelit, kus tootjale jääb omandiõigus ja vastutus toote eest kogu selle olelusringi ulatuses.

Viimati loetletud strateegia lisab tootes kasutatud loodusressursside väärtuse. Vastutus maavarade kasutamise ja kaevandamise eest saab lõpuks hinna, see aga nõuab suuremat suhtumise muutust ühiskonnas. Vastutust kandvate toode-kui-teenus pakkumiste turustamine kõrvuti lineaarse majandusmudeli tootega paneb tarbija raske valiku ette. Kuidas luua ühiskonnas väärtuspakkumise nihe nii, et kestlik eluviis oleks kättesaadav kõigile?

Ökodisaininõuete direktiiv

2005. aastal jõustunud Euroopa Liidu kestlike toodete ökodisaini direktiiv on toodete energia- ja ressursitõhususe, ringlussevõetavuse, parandatavuse ja korduskasutatavuse saavutamise üks jõulisemaid instrumente. See kohustab tootjaid järgima konkreetseid keskkonnaalaseid ja kestlikkuse kriteeriume alates disainifaasist ja tootmisest kuni toote eluringi(de) lõpuni. Eesmärk on luua tooteid ja teenuseid, mis tarbivad vähem ressursse, tekitavad vähem heitkoguseid ja mille keskkonnajalajälg on väiksem.

Et täita direktiivi kriteeriume, on tootjad sunnitud välja töötama jätkusuutliku(ma)id alternatiive. Kus on piirangud, seal on ka pinnas innovatsiooniks ja konkurentsieelisteks. Olgu selleks uudsed disainilahendused, keskkonnasõbralikumad tootmisviisid, materjaliinnovatsioon, aineringide teadlik juhtimine, uued ärimudelid ja koostöö leidmine turu osaliste vahel.

Ökodisaini direktiiv võimestab ka tarbijaid. Toodete märgistamisnõuded ja energiatõhususe standardid annavad tarbijatele võimaluse teha teadlikke valikuid, võrrelda ja valida tooteid keskkonnasõbralikkuse alusel ja tekitavad turul nõudlust rohelisemate alternatiivide järele.

Kuidas täpsemalt seda saavutatakse? 30. märtsil 2022 võttis komisjon vastu meetmepaketi, mille abil soovitakse muuta kestlikud tooted ELis normiks. Esitati raamistik konkreetsetele tooterühmadele (sh elektroonika, IKT seadmed, mööbel, tekstiil) ökodisaininõuete kehtestamiseks, et oluliselt parandada nende ringlust, energiatõhusust ja muid keskkonnasäästlikkusaspekte. Toodetele kehtestatavad nõuded käsitlevad muuhulgas:

• toote vastupidavust, korduskasutatavust, uuendatavust ja parandatavust (kus disainiprotsess on võtmetähtsusega!)
• ringlust takistavate ainete sisaldust;
  
• energia- ja ressursitõhusust;
  
• ringlussevõetud materjali sisaldust;
  
• taastootmist ja ringlussevõttu;
  
• CO2 jalajälge ja keskkonnajalajälge;
• teabe esitamist, sh digitaalset tootepassi. Uue digitaalse tootepassiga antakse teavet toodete keskkonnasäästlikkuse kohta. See aitab tarbijatel ja ettevõtjatel teha toodete ostmisel teadlikke valikuid, hõlbustab parandamist ja ringlussevõttu ning suurendab toodete olelusringi keskkonnamõju läbipaistvust.
• laiendatud tootjavastutust, mille eesmärk on stimuleerida kestlikumat tootedisaini, pannes tootjad vastutama (kas rahaliselt või korralduslikult) toote olelusringi lõpus tekitatud jäätmete eest.

Brummeni raekoda / Foto: RAU Architects

Näide: Brummeni raekoda

Brummeni raekoda on esimene hoone maailmas, mis sai endale materjalipassi. Passis sisaldub info ehitises kasutatud materjalide, komponentide ja toodete kohta. Sel viisil ületab hoone oma esmase funktsiooni ning on arhitekt Thomas Rau kirjelduse järgi muutunud “materjalidepooks” tulevastele ehitistele.

Artikli autorid: Mariliis Alev (EDK) ja Kerli Kehman (EDK)