Kuidas EL-i kestlikkuse regulatsioonid hakkavad mõjutama ettevõtteid, tootjaid, disainereid ja tarbijaid?

Eesti Disainikeskus korraldas 24. mail ESG ja Euroopa Liidu kestlikkuse regulatsioonide infoseminari. Eksperdid Sustinerest avasid kuulajatele nii kehtivate kui lähiaastatel jõustuvate Euroopa Liidu roheleppe ja ökodisaini direktiivide, laiendatud tootjavastutuse nõuete, ESG ja kestliku rahastuse taksonoomia sisu ning kõnelesid nende rakendumisega kaasnevatest mõjudest nii äriettevõtetele, tootjatele, disaineritele kui tarbijatele.

ESG ( environmental, social, governance) on ettevõtete raporteerimise vorm, mis hõlmab keskkonda, sotsiaalseid väärtusi ja juhtimist. See on välja kasvanud finantssektorist, kus tekkis vajadus lisaks numbrilistele mõõdikutele esitada ka süstemaatiliselt ettevõtte väärtusi. Lisaks riskide ja mõjude väljatoomisele, mis on peamiselt eeldefineeritud ettevõtte tegutsemise põhiselt, loob ESG ka võimalusi kuvada positiivset panust – tõsta esile ettevõtet kõnetavad teemad, milles soovitakse jätkusuutlikult tegutseda ning kasu luua.

Euroopa Liidu roheleppe direktiivides on nõuded, mis aitavad panustada ESG väärtustesse. Põhieesmärgiks on liikmesriikides kliimaneutraalsuse saavutamine 2050. aastaks, kuid sellest olulisemgi on decoupling ehk ressursikasutuse lahtisidumine majanduskasvust.

EL direktiivid jagunevad laiemalt:

  • valdkondlikeks (jäätmehierarhia, ökodisaini direktiiv ja ringmajanduse tegevuskava)
  • ettevõttete keskseteks jätkusuutlikkuse meetmeteks (taksonoomia, CSRD, CFDDD)

Lähiaastate fookus ringmajanduse tegevuskava alusel on väärtusahelad valdkondades: elektroonika ning IKT, akud ja sõidukid, pakendid, plast, tekstiilitooted, ehitus ja hooned, toit, vesi ja toitained.

Süsinikujalajälje mõõtmine on kliimamuutuste kontekstis peamine metoodika “keskkonnasõbralikkuse” hindamisel. See on oluline, sest aitab tuvastada kasvuhoonegaaside allikaid, leida mõjukohad ja annab aluse prioriteetide sõnastamiseks ja progressi jälgimiseks ajas. Jalajälge aitavad vähendada taastuvate ressursside (sh energiaallikad) kasutamine, ressursiefektiivsus ja toote eluea pikendamine. Erinevatel tasanditel (organisatsiooni, toote, teenuse, sündmuse või üksikisiku) on selleks erinevad metoodikad ja mõõtmise alused.

Toote või teenuse olelusringi hindamine võimaldab tootmisprotsesside optimeerimist ja väärtuahela parandamist. Olelusringi hindamise metoodika on kirjeldatud vastavate ISO ja PAS standarditega GHG protokollis – toote olelusringi arvutamise ja raporteerimise standardis.

Organisatsiooni tasandil käib kliimamõju arvutamine GHG protokolli standardi alusel aasta kaupa ja kolmes mõjualas eraldi. Rakendamine kolmandas skoobis – väärtusahela üleselt – on hetkel teema, mis otsib palavalt parimaid praktikaid.

Siiski ei tasu süsinikujalajälje hindamisel jääda kinni “süsinikupimeduse prismasse” (Carbon Tunnel Vision), sest kestlikkus koosneb veel paljudest eri aspektidest (nt. elurikkuse kadu, õhusaaste, ebavõrdsus, tarbimisühiskond, ökotoksilisus jms).

Disainerite seisukohast ehk parem ja aina enam kasutust leidev metoodika on toote süsiniku käejälje hindamine. See võimaldab võrrelda toote säästlikkuse aspekte nii olemasolevatel toodetel kui tootearendustel. Hinnatakse materjali- ja energiakasutust, planeeritud eluiga ja toimivust, jäätmeid ja süsiniku sidumise aspekte.

Kestlik rahastamine

Kestliku rahastuse taksonoomiamäärus on EL ettevõtetele kohanduv kestlike majandustegevuste klassifitseerimissüsteem, mida reguleerivad kliima ja keskkonna delegeeritud aktid. Kliima akt tegeleb kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise teemadega. Keskkonna delegeeritud akt vee ja mereressursside kestliku kasutamise ja kaitsega; Lisaks ringmajandusele ülemineku, saastuse vältimise ja kontrolli, elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamise teemadega. Määrus sätestab, et ettevõte peab tegelema vähemalt ühte teemasse olulise panustamisega, ilma et tekitaks olulist kahju ülejäänud viiele.

Taksonoomia määruse keskkonna delegeeritud direktiiv kirjeldab ka uusi võimalikke ärimudeleid, mis edendavad ringmajandusele üleminekut, toodete parandatavust, modulaarsust, toote elulõpu planeerimist ja teisest kasutuselevõttu. Nende seas ka toode-teenus mudelit, kus tootjale jääb omandiõigus ja vastutus toote eest kogu selle olelusringi ulatuses.

Viimati loetletud strateegia lisab tootes kasutatud loodusressursside väärtuse. Vastutus maavarade kasutamise ja kaevandamise eest saab lõpuks hinna, see aga nõuab suuremat suhtumise muutust ühiskonnas. Vastutust kandvate toode-kui-teenus pakkumiste turustamine kõrvuti lineaarse majandusmudeli tootega paneb tarbija raske valiku ette. Kuidas luua ühiskonnas väärtuspakkumise nihe nii, et kestlik eluviis oleks kättesaadav kõigile?

Ökodisaininõuete direktiiv

2005. aastal jõustunud Euroopa Liidu kestlike toodete ökodisaini direktiiv on toodete energia- ja ressursitõhususe, ringlussevõetavuse, parandatavuse ja korduskasutatavuse saavutamise üks jõulisemaid instrumente. See kohustab tootjaid järgima konkreetseid keskkonnaalaseid ja kestlikkuse kriteeriume alates disainifaasist ja tootmisest kuni toote eluringi(de) lõpuni. Eesmärk on luua tooteid ja teenuseid, mis tarbivad vähem ressursse, tekitavad vähem heitkoguseid ja mille keskkonnajalajälg on väiksem.

Et täita direktiivi kriteeriume, on tootjad sunnitud välja töötama jätkusuutliku(ma)id alternatiive. Kus on piirangud, seal on ka pinnas innovatsiooniks ja konkurentsieelisteks. Olgu selleks uudsed disainilahendused, keskkonnasõbralikumad tootmisviisid, materjaliinnovatsioon, aineringide teadlik juhtimine, uued ärimudelid ja koostöö leidmine turu osaliste vahel.

Ökodisaini direktiiv võimestab ka tarbijaid. Toodete märgistamisnõuded ja energiatõhususe standardid annavad tarbijatele võimaluse teha teadlikke valikuid, võrrelda ja valida tooteid keskkonnasõbralikkuse alusel ja tekitavad turul nõudlust rohelisemate alternatiivide järele.

Kuidas täpsemalt seda saavutatakse? 30. märtsil 2022 võttis komisjon vastu meetmepaketi, mille abil soovitakse muuta kestlikud tooted ELis normiks. Esitati raamistik konkreetsetele tooterühmadele (sh elektroonika, IKT seadmed, mööbel, tekstiil) ökodisaininõuete kehtestamiseks, et oluliselt parandada nende ringlust, energiatõhusust ja muid keskkonnasäästlikkusaspekte. Toodetele kehtestatavad nõuded käsitlevad muuhulgas:

  • toote vastupidavust, korduskasutatavust, uuendatavust ja parandatavust (kus disainiprotsess on võtmetähtsusega!)
  • ringlust takistavate ainete sisaldust;
  • energia- ja ressursitõhusust;
  • ringlussevõetud materjali sisaldust;
  • taastootmist ja ringlussevõttu;
  • CO2 jalajälge ja keskkonnajalajälge;
  • teabe esitamist, sh digitaalset tootepassi. Uue digitaalse tootepassiga antakse teavet toodete keskkonnasäästlikkuse kohta. See aitab tarbijatel ja ettevõtjatel teha toodete ostmisel teadlikke valikuid, hõlbustab parandamist ja ringlussevõttu ning suurendab toodete olelusringi keskkonnamõju läbipaistvust.
  • laiendatud tootjavastutust, mille eesmärk on stimuleerida kestlikumat tootedisaini, pannes tootjad vastutama (kas rahaliselt või korralduslikult) toote olelusringi lõpus tekitatud jäätmete eest.

Brummeni raekoda / Foto: RAU Architects

Näide: Brummeni raekoda

Brummeni raekoda on esimene hoone maailmas, mis sai endale materjalipassi. Passis sisaldub info ehitises kasutatud materjalide, komponentide ja toodete kohta. Sel viisil ületab hoone oma esmase funktsiooni ning on arhitekt Thomas Rau kirjelduse järgi muutunud “materjalidepooks” tulevastele ehitistele.


Artikli autorid: Mariliis Alev (EDK) ja Kerli Kehman (EDK)